Eikunagimaa

Lihtsalt olen. Peale "Finging Neverland´i" vaatamist ei oska mitte kui midagi teha. Maailma ilusaim lugu oli see, ilma naljata. Ei teagi kas tahaks olla, joonistada, kibekähku midagi välja mõelda või mittemidagi mõelda. Tegelikult kohe ei tahagi midagi olla; või tahaks aga kuidagi teistmoodi... Äkki see läheb hommikuks lihtsalt üle. Kuidagi liiga ilus on olla...

Reekviem macile

Minu arvuti on jälle katki. Vist on ikka kõvaketas omadega õhtal. Esimene kord keeras asi hapuks Aprilli keskel, siis ootasin kuu aega plaati et asja parandada. Siis kui plaat lõpuks spaaniasse jõudis, hakkas väikse turtsumise peale tööle loomulikult. Narr loom. Teinekord oli täpselt siis kui viimane nädal koolis käimas ja loomulikult kõige kiiremad ajad. Siis Kaur ravis teda mingi diskiga paar päeva. Jälle hakkas tööle. Täna hommikul oli esimene format c minu valduses eales olnud arvutis. Olin ikka kohe päris õnnelik, macile sai minu nimi ja puha. Paraku paari tunni pärast oli jälle pidu läbi ja ekraan sinine. Nüüd parasjagu annab jälle elumärki aga ega teda vana kavalpead tea. Ju ta ikka vaikselt õhkab uue kõvaketta järgi. Hispaanias on aga võimatult ahned kompuutri müüjad. Kui Eestis normaalne inimene vahetab sul kõvaketta tasuta ära, kui selle tema käest ostad, siis siin tuleb selle 15 minuti eest maksta teine kõvaketas juurde. Ahned rumalad kompuutrimehed.

Jérica

Ronisime jälle. Sedapuhku pisut teises paigas. Seekord tuli üle tunni sisemaale sõita, veidi teises suunas, kui Buńoli. Kaasas oli Kaur, Pjotrek ja Patric. Jukka sõitis teisipäeval ära, nii et teda polnud. Jérica ise oli täisesti kasside linn, kes suht närbis olekus tänavatel jõlkusid. Sürr oli seik, et esimesest panaderiast väljusid otse meie silme all meie ronimisõpetajad Ponsid. Musjöö Pedro Pons on bouldering´i (jõunipp, mis ronimise asemel kujutab endast enamasti ainult kätte abil kalju küles hüppamist) maailmameister mingist ajast. Nüüd on ta ilmselt lihtsalt proff ronija. Siis siirdusid nad parasjagu Borealile reklaamfotosid tegema. Meile näitasid nad lihtsamad rajad ette ja sinna me siirdusimegi.
Ronimiseks oli koht ideaalne, jõgi voolas all, vulin oli kõrvus, hommikupoole oli üks kalju varjus, õhtupoole teine. Radasid oli igasuguseid ja mustmiljon. Valisime muidugi selle järgi, mis ikka lihtsam tundus. Seekord olin mina esimene, aitähh Patric. Alt köiega ronimine käib minu psüühikale ikka tugevalt üle jõu aga õnneks suutsin jalgade värisedes üles. Teised minu järel ka. Järgmine rada oli pehmelt öelda raskem. Siis sain mina juba ülevalt köiega ronida ja oli see tõttu lihtsam, närvitsemine kukkumise pärast jäi ära. Suur osa selle raja läbimise aust läheb muidugi Patricule, kes mind julgestades mu sisuliselt üles tõmbas. Teised olid tublimad ronijad.
Peale teist seina ujusime all jões. Jõgi Jéricas oli tublisti tummisem kui Buńolis, rohkem vett ja puha. Parasjagu külm ka. Peale ujumist ei viitsind tegelikult enam keegi halligi liigutada aga ikka läksime teisele poole kõrgema seina suunas. See ei olnud tark mõte, rada, mille valisime oli suht pikk, arvatavasti ligi 25 meetrit ja motti polnud kellelgi. Pjoterk proovis ja jõudis ligi kolmandiku ronida, siis proovis Kaur ja edasi ei jõudnud, lõpuks proovis Patric ka, tema suutis ühe aasa võtta kõrgemale minna aga ei rohkemat. Nii jäigi meidt üks punane karaini kaunitar seinale kõlkuma.
Et sellest linnakesest ei käi just iga veerad tunni tagant rong Valenciasse vaid pigem iga kuue tunni tagant, sealjuures viimane kell 18.27 siis oli kindel plaan kindlapeale rongile jõuda. Enne muidugi tapas ja õll. Kohalikus väääga barriobaaris proovisime süüa sepia mune. Ilmselt ühed kõige jälgemad asjad elus mida olen suhu pistnud. Hoidke ennast selle eest.

Buńol vol 2

Eelmisel nädalavahetusel käisime Bunolis ronimas, viiekesi: Kauri, Patricu, Jukka ja Pjotrekiga. Pjotreki köie ja ekspressidega muidugi. Enne ronimist otse loomulikult mekutasime kiriku vastas maailma parimat boccadillot, mida pidi seekord ootama näiteks 40 minutuit. Ei ole ikka nii et viskad saia valmis vaid täis resto:). Kaljuvahele läksin ma jälle väikse värinaga hinges ja mõtlesin jälle kord, et ma olen küll valmis ainult päikest võtma. Ronisime jälle seda sama 6a või 6b seina "soojenduseks". Nii vähemalt noored kuked arvasid, enne kassijalgu kivi külge panemist. Pärast väristasid säärt seina peal ja higstasid. Ma värisesin ka aga nagu ka eelmine kord sain sein siiski üles ilma suuremate allaandmismeeleoludeta. Edasi võtsime teise seina, ja sinna läks Jukka esimesena. Värises aga sai üles. Ja väga tubli oli, sest kui mina järgmisena proovisin käis see ikka üle jõu. Patricule käis ka. Kaur sai patuga pooleks ja teisel korral siiski üles ja Pjotrek, vana geko, lihtsalt lippas ka korra üles alla. Ja oligi õhtu käes. Käisime korra baarist läbi ja siis rongi. rong oli nii täis, et mahtusime vagunite sissepääsu ette. Ja põrandal pikutades läks 50 minutit rongisõitu nagu oleks näinud und...

Patric

Pjotrek

Jukka

Kaur

Mina ise

Todo mi vida estoy esperando el viento

Minu elu veel ei ole ainult tuule ootamine. Küll aga tean, et Luidjal näiteks puhub täna tuul 7-9 sõlme, El Saleris ainult max 6, mis on ikka tibatilluke ja ühelgi lohesurfaril suunurki kõrva taha ei tõmba.

Käisime eelmisel nädalal kitesurfi kursustel: mina, Kaur ja Jukka. Jukka on musjöö Helsinkist. Kaur ja Jukka olid enne rannal lohe lennutanud ja Jukka on lumelaudur ja sõbra mökkis veelauaga paadi järgi lohisenud. Nii, et talle oli see kõige lihtsam. Kaur vast muidu sitke. Mina olen siin rannas aint ühe korra lohe lennutanud ja siis olid pärast küll suud silmad liiva täis, sest ugeva tormi tõttu ei olnud see just lihtsamate killast. Õpetajaks oli kohalik inglisekeelne õpetaja Milo, loomulikult hispaanlane, kes ülikoolis elektriasja õppind aga nüüd juba kaks ja pool aastat lihtsalt surfar olnud. Tore mees muidu...

Aga asi käis nii... Kolmapäeval oli lõpuks asi nii kaugel, et ilmateade lubas El Saleri 14 sõlme tuult, mis pidi just ideaalne olema. Läksime randa ja oligi tuul. Kõigepealt alustasime väikse lohega ja üritasime seda kontrollida. See oli suht tuim ja aeglane riistapuu. Esimese korra kohta sain hakkama küll. Siis võtsime suurema lohe, nii umbes 6 m2 pinnaga C-kite ja lennutasime seda. Polnud ka hullu. Aga, et Kaur ja Jukka jagasid juba enne matsu, siiis loomulikult said nemad kahepeale ühe lohe ja mina lasin kolm tundi jutti üksi täie auruga. Siis ronisime vette aga vees oli selle kotti õhus hoidmine juba täiesti teine teema. Ja pealegi kukkus tuul täitsa alla ja pakkisime kodinad kokku. Et kaasas polnud halligi joodavat olime seal rannal tublisti kuivanud. Kimasime El Saleri baari ja jäime kohe esimesest õllest kenakesti purju. Pärast esimest päeva tundus õpetaja ka igati adekvaatne, paraku lõpuks ma seda enam ei ütleks.

Teine päev oli laupäev. Mina olin ennast esimesel korral juba veidi haigeks külmetanud. Läksime randa, Jukka lippas esimesena vette ja kui ta sealt välja tuli hakkas tuul juba alla kukkuma. Et meie käsututses oli väike kite siis tuli selle õhushoidmiseks kurja vaeva näha. Kauril õnnestus veits paremini ja mul eriti mitte. No õpetajal olid sõnad push ja pull ka segi, mis asja muidugi ei hõlbustanud. ta arvas küll et ta õpetab mind sealt 30 meetri tagant kõvasti röökides aga paraku ei jõudnud lainete mühinast eriti midagi rohkemat minuni. Õnneks hakkasime peagi tulema ka.

Pühapäeval oli meil juba viimane võimalus, sest Jukka sõidab minema täna ja esamspäevast asjadepakkimist ei olnud kusagile lükata. Sõitisme randa, tuult oli 15 sõlme, mis päeva jooksu veits nõrgenes ja siis jälle tugevnes. Aga jama selles, et pühapäeval terve ilma inimesed ju kogunevad randa. Ja inimeste vahel lohet lennutada on ohtlik, mis ohtlik. Et mina ei olnud eelmistel päevadel just käpp olnud seal vees bodydragi tegemas pidin mina muidugi ootama, et inimesi vähemaks jääks- nii selgus pärast Jukka jutust. Et musjöö kartis et ma ei saa hakkama. Aga no kuulge ega ma selle pärast talle ei maksnud, et saada rannas oodata. Ja nii ma siis istusin ja vaatasin kaldalt, kuidas Kaur ja Jukka oma esimesed triibud tegid. Kindlasti on kolm inimest grupis vees tegutsemise päevaks liig, mis liig, sest inimeste liikumis kiirus vees on null, eemalt õpetada ei saa ja lohe üleval hoida on ka raskem, siis peab seda kogu aeg üles aitama. Ja kui teoreetiliselt peaks ta ise sealt kuidagi üles tulema, siis meil küll teooria praktikas ennast ei tõestanud. Siis kui järg minuni jõudis olid juba inimesi vähem ja tuul ka väiksem. Siis lasi õpetaja mul veel korra vees omadega ummikusse joosta. See tähedab seda, et lohe kukkus vette ja laine käis kaarega üle pea ja kobisin sama mornilt veest välja. Ja ootasin jälle... Siis mingi hetk võttis tüüp mu käsile. Tuli muga kaasa ja näitas mulle ette need täpsed liigutused, mis tegema pidin ja ütles kõrva ääres, kuidas asi käib. Siis ta arvas, et peaksin seda pagana liigutust ikka rannal lihvima... Nii ma siis lihvisin, kuni õhtu oli käes ja tuult polnud enam võtta. Nii, et minu esimene triip jääb tulevikumuusikaks. Vast ei ole see maailma raskeim asi, mida elus teha. Tahaks küll lainetel lennata.

Kui enne arvasime, et peame ikka Talpsepaga igaühele oma varustuse ostma, siis praegu vaatame siin ühte komplekti. See tähendab seda, et Kaur on ööl ja päeval netis ja vaatab, mina elan kaasa. Kahekesi on alguses igaljuhul nutikam seda asja õppida, üks aitab lauda vees kätte tuua, teine proovib. Igaljuhul arvan nüüd, et kui tuleks algaja siis oleksin küll natuke parem õpetaja kui Milo, sest tean, mis temal puudu jäi. Aga vast ei läinud isu ära. Ja YouTubeist videote vaatamine on selle ala kõige parem reklaam... Tahaks juba ka osata

killuke Valenciast

Pilt sellest, kuidas meie linna inimestele meeldib hullupööra saia süüa... Saia vahel peab olema tükk juustu ja tükk sinki. Parematel võileivameistritel käib sinna ka tortilla de patata. Täiesti normane on päevasele matkale näiteks võtta kaasa 4 sellist hiiglaslikku saia.

Ja teine pilt sellest, kidas nad puhtust ei armasta. Õnneks on see pildistatud erijuhul... Käimas oli parasjagu las fallas ja pilt on tehtud placa de Ajuntamentol, kus parasjagu oli lõppenud masclet´a. Vahel tundub, et siin on prügi maha loopimine riikik sotsiaalprogramm, sest prügindusega ja tänavapesundusega saab ikka juba paraja kamba ära toita.

No olen mina alles saamatu bloogija... Aga paraku on viimasel ajal olnud küll rohkem lugemist kui kirjutamist, tänud Eesti poliitikale.

Vist jäi jutt kunagi katki, kui olime minemas Andaluusiasse luusima. Sellest vist on musjöö Talpsep pikalt ja laialt kirjutanud. Aga asi käis nii: 5 aprillil võtsime auto, Lancia Musa, ja panime ajama. Õnneks ei saanud mu hirmud, nagu ma peaks olema selle auto ainuke juht, kaugeltki kinnitust. Sest peale 150 km külavaheteid ja äärmiselt alatuid kommentare kõrvalistmelt andsin juhtimise no kiirelt üle. Matkasime kümme päeva jutti ja nägime oi kui palju ilusaid kohti. Pool reisi sõitis tagaistmel ka Thomas Ameerikast. Ja nüüd on täiesti kindel, kust tulevad maailma muinasjutud...

Edasi võõrustasin oma vanemaid, kelle kiirvisiit oli igati tore ja aknad said ka pestud. Aitäh. Kuigi nüüd vaatan, et hakkavad teised jälle räbuseks kiskuma, ei tea kas tuleks uusi lennupileteid otsima hakata.

Aprilli lõpp läks paraku uudiste lugemise ja närveldamise peale. Igaljuhul sain nüüd täiesti aru, miks väliseestlased Esto päevi korraldasid ja miks mõned inimesed ennast ameeriklaseks peavad, kuigi on näiteks hoopis ungarlased, ja ei taha mitte kunagi enam oma okupeeritud kodumaale minna. Vat siis kui vähesest piisas.

Kaljuronimisest. Kui esimene kord seinale minnes oli juba nii nelja meetri peal nutt kurgus ja jalg värisemas, siis õnneks see läks üle. Natuke harjutasime kukkumist ja siis sai siiski selgeks, et kuhugi kukkuda ei ole. Aga samas jäid ikkagi mõned rajad vallutamata. Paraku on täiesti selge, et seinal ei jää miski enamasti jõuetuse vaid ikka rohkem hirmu pärast tegemata. Samas, kui vaadata prouade kabariite, kes on maailma parimad, tuleks ikka väga rangele dieedile minna. Natukese aja eest otsutasin peale kuut söömise järgi jätta, kuid siine elustiil lubab söömist piirata alles kell kuus hommikul. Nii, et kell ei ole veel ikka kuus saanud. Kui saalis ronimine muutub lõpuks jube tüütuks, muudkui üritada ronida neid kohti, millest enne ei ole üle saanud, ja muudkui uuesti üritades on seda kindlam, et kunagi ei saa ka, siis looduses, kaljul ronida, on hoopis teine tunne. Siit tunnisõidu kaugusel sisemaal Bunolis on jõekanjon, kus leidub igasuguse raskusastmega ettevalmistatud radasid. Paar nädalat tagasi ostsin los pies de gatos ja Bunoli me sõitsimegi. Kui neid seinu seal nägin, siis olin kohe kinel, et võtan terve päeva ainult päiksest ja vaatan lilli, liblikaid. Õnneks lõpuks ikka proovisin ja oli hoopis tükis lihtsam ja huvitavam kui saalis. Tegime esimeseks kohe umbes 18meetrise raja ja imekombel õnnestus mul vist olla kõige kiirem. Tõtt öelda oli selles muidugi suur osa Pjotrekil, poolakal, kes julgestades mind ikka kõvasti ülespoole vinnas ka. Aga rada 6b sai tehtud. Ja oli ikka päev tehtud küll. Olgu see ka öeldud, et juures oleval pildil hüppab vette täiest võõras mees.Rohkem ei ole paraku saanud natuurasse ronima minna, kuna lõppude lõpuks pean veidike õppima ka.

Hetkel on peaaegu kogu koolitööle kuuluva aja vallutanud Jardineria y paisajismo projekt, ehk siis maastikuarhitektuur. Õnnetuseks sattusin ma kampa kahe poolakaga. Eks ma kohe mõtlesin, et eks see ikka riskantne temp ole aga proovisin kordki eelarvamustest üle olla. Asjatult paraku. Nüüd päädivad meie kõik kokkusaamised väikeste plahvatustega. Jube kui kirjuks on võimalik ühte asja ajada. Ja no tore küll, kui saad oma meelest hirmilusa joonisega hakkama ja siis tõmbab poolakas selle oma arvutisse ja teeb selle omameelest ilusaks. Kurb tunne on. Aga õnneks pole neil selle projekti jaoks üldse aega ja olen viimased päevad suht segamatult tööd teha saanud. Pagana põnev on ikka ka.

Hispaania keele eksam on teisipäeval. See saab kardetavasti olema üks masendavamaid kogemusi. Ja päheõppimist selle eksami tarvis ei taha ma veel ettegi kujtada. Kolmapäeval on maastikuprojekti hindamine. Pärast seda muutuvad asjad segasemaks, sest siis tulevad päevakorda ammu unustatud ained nagu animatsioon ja muud asjad, mis praegu on kõrvale lükatud. Animatsiooni lõputööks peame Kauriga kahasse joonistama ühe 40sekundilise filmikese. Algul mõtled, et no mis see siis ära ei ole. Aga paraku tuleb selle 40 sekundi jaoks joonistada vähemalt 600 joonistust, mis kontekstis tundub astronoomiliselt suur arv. Nii, et seda siis ilmsalt teeme tähtajast hoolimata terve juuni. Vast on siis vähemalt tulemus tore. Stsenaariumit praegu ei reeda.

Õnneks ei lase ligi hiiliv suvi ja ilusad ilmad just eriti pikalt morjendada tegemata tööde pärast. Peale kahenädala eest antud lubadust, et nüüd käin igal hommikul v.a erijuhud alati igakord koguaeg hommikuti ujumas, on suu nurgad ikka ja aina ülespoole kiskunud. Täna näiteks käisin rannas tervelt kaks korda. Aga nüüd olen põlenud ka. Täna katsetasin lohe lennutamist. See lohe polnud selline kirju klounipildiga vaid 2meetrise siruulatusega tõsine lennuk. Et täna oli ka suht tormine oli õppimine väääga eeruline. Lõpuks sain siiski enamvähem aru kuidas see käib aga järgmisel hetkel oli suud, silmad, kõrvad liiva täis ja pidu selleks korraks läbi. Juba tahaks uuesti. See peaks olema ka eelsoojendus kit-surf kursusele, mida tahaks tegema minna peale 8ndat juunit..

Läätsesupp

Selle supi keetsime siin esimest korda kokku Vabariigi aastapäeval. Kasutasime valmistamisel Raivo õpetussõnu ja isiklikku intelligentsi... tegelikult ka vist veidi kokaraamatut ka, nii et intelligentsile suurt ruumi ei jäägi. Siin kohal pean igati vajalikuks selle supi tegemise printsiibid ära märkida.

Kõigepealt peab poest ostma läätsesid. Meile siin ostame Lentejas Rapidas ja teeme ühe korraga kilosest pakist ära vähem kui poole. Kõigepealt tuleb läärtsesid pisut pesta ja siis nii umbes pooleks tunniks likku panna. Siis tuleb koorida mõistlik ports porgandeid. Panin nii umbes kolm parajat porgandit, teinekord vist panin tiba rohekm ja kohe oli parem ka. Porgandit praadisin võiga ja koos sibulaga. Kui see ports oli valmis, siis panin need koos läätsedega keema. Edasi praadisin suitsupeekoni ja kallasin peale tomatipasta. Peekoni rasv ei tee kellelegi head ja selle võib enne tomatipasta lisamist ära kallata. Kogu kremplile lisan tavaliselt ühe kuivatatud cayenne pipra kauna ja pipart ja palju soola ka. Kui tundub et peekon ja tomat on ka valmis saanud siis valan need sinna suurde potti, kus keevad läätsed ja porgandid ja sibul ja sool ja vesi. Ja siis tahab kogu kupatus veel korra läbi keetmist ja ongi valmis. Lääts peab pehme olema, umbes nii pehme nagu hernes ja porgand peab ka paras olema. Vahest kui suppi veel jagub ja supist on kopp ees, siis sobib see käma ka pastaga super hästi.

Hoiatuseks olgu öeldud, et siis saab seda rooga nii palju, et seda peab veel home ja ülehomme ka sööma. Aa ja see ei ole ka väga seltskondlik söök, kuid vähemalt on nüüd teada, kust tulevad arvukad peeru naljad Eesti rahvakultuuri.

Matkal Berniasse

Möödunud laupäeval käisime matkal siit 100 kilomeetrit lõunas. Matkaseltskonnaga pidime kokku saama Mestalla (Valencia jalgpallistadion) juures hommikul kell kolmveerand üheksa. Mind siin tabanud magamishaiguse valguses tundus see enam kui kahtlane. Raske oli aga üles siiski saime ja kiire hakkas ka nagu tavaliselt. Isegi nii kiire, et meeles oli küll kaasa võtta laar totellinisid aga kahvel nende söömiseks oli niivõrd tilluke ja mõtetu julla, et see jäi koju tortellinisid tagasi ootama. Kui meie keel vestil kohtumispaika jõudsime oli kohal pool gruppi, mis muidugi on selle riigi ajaarvestust arvestades ka täiesti suurepärane ja ennekuulmatu asi. Paraku ei moodustasid ka selle varajast inimeste grupi preili belgiast ja teine Saksamaalt, nii et ei ole midagi uut siin päikese all. Tubli 50 minutit hiljem asusime teele, pakkisime ennast Kauriga musjöö Joani sidrunisse ja sõit võiski alata. Mina muidugi ahhetasin teve tee, sest see maa siin linnadest väljastpool on midagi täiesti tavatult ilusat ikka. Esimest korda siin maanteel liigeldes sain teada, et ka siin kogutakse kiirteel sõitmise eest maksu.

Jõudes mäe jalamile oli kell saanud pool üksteist. Eestlase mõitus muidugi tahtis kohe kannatamatult ülespoole rühkima hakata. Aga hispaanlase mõistus ei tahtnud seda mitte. Neil oli aega küll ja ilmselt sellist sõna nagu kannatamatu nende keeles kah ei esine. Nii istuseinegi ja vaatasime kuidas üks bocadilla teise järel seljakotist prouade-härrade kõhtu vonksas.

Küla mäejalamil tegeles väga aktiivselt ühe isevärki vilja kasvatamisega. See vili oli natuke nagu ploom ja natuke nagu pirn, hiljem saime teada, et vilja nimi on nispero?! Kaur asrvas heaks ühe sellise vilja ka härrastelt ära varastada ja nii sain ka mina maitse suhu. Oli hapu ja toores aga selgelt perspektiivikas:) Aga vili viljaks huvitav oli hoopiski see, et terve org oli tihedalt kaetud suurte kasvuhoonetega, mis olid puude kaitsmiseks kas päikese või tuule või mõlema eest, ei saanudki sotti. Ja vot neid kasvuhooneid nähes saad tegelikult aru, mida tähendab orgaaniline arhitktuur. Lisan siin ka ühe pildi nendest kasvuhoonetest, mis nagu ämblikuvõrgud maapinna kohal hõljusid.

Nii kui hispaanlastel oli matkasuss jalga tõmmatud asusimegi teele. Eesmärk oli jõuda 900 meetrit kõrgemale 1129m kõrguse Bernia mäe tippu. Juba autos mulle tundus, et ega ma ikka papist poistega ei ole tulnud. Üks tädi muudkui jahvatas, kuidas talle ikka mäed meeldivad ja kuidas ta iga nädal vähemasti korra seal kas jalutamas, ronimas või jooksmas!!! käib. Ja loomulikult võttis too sama Maria ka kohe rivi etteotsa ja hakkas tempot tegema. Ja tempo oli proual korralik. Kohati mulle tundus, et äkki olemegi kampa sattunud valel nädalavahetusel ja tegu on hoopis jooksutrenniga, aga ei. Inimesed jalutasid ajasid seltskondlikku juttu ja ei olnud neil häda midagi. Mul oli küll jube raske. Eriti hull oli veel see tunne, et ei tea kas nüüd lasevadki terve päeva sellise hooga. Õnneks nad seda siiski ei teinud ja ootasid isegi teisi järgi. Tervelt pool gruppi meist tuli ikka kohe täiesti teise tempoga. Matakepp ühes ja võiku teise käes. Minu pääästis arvatavasti asjaolu, et seljakotti mul lihtsalt veel pole ja olimegi ainult Kauri tuliuue väikse tipukotiga.

Mägi oli selline, et kui tõusma hakkasime siis seda mäge kohe näha polnudki, alles poole pealt hakkas paistma. Ja eemat nägi ikka kole hirmiäratav välja ka: meie poole jäid viimased 150 ainult paljas kaljuseinad. Õnneks ülespoole jõudes paistis ikka, et natuke eemalt saab ilma julgestuseta ka ronida. Ja ega ma päris mina ise ei olnud sealt üles rühkides-- pulss 190 ja jalad all tuterdamas, kohati ilmselt ka neljakäpukil. Vaade oli hingematvalt ilus aga seda vaadata polnud palju mahti. Ikkagi oli piisavalt jube. Lasteeksursiooniga ikka sinna ei läheks, sest kohati oli meetrilaiune rada ikka täitsa karniisi peal. Kõige hirmsam koht oli üks kaljunukk, millest tuli sõna otseses mõttes üles ronida, kümme küünt kaljusse ja üles. Asja tegi palju hirmsamaks see, et mõlemal pool ronitavat rada oli nii paarikümnemeetrine tühjus. Sellel hetkel ilmselt värisesid mul jalad ka all, sest Kaur ütles, et mu silmis oli väga hirmund pilk. Ja Eesti naine on ju muidu stoneface. Aga kuidagimoodi saime me kõik siiski ilma inimkadudeta tippu välja. Kauril vist polnud häda midagi nagu juuresolevalt pildilt paistab. Tipus muidugi läks hirmsaks söömiseks. Saiad, apelsinid, banaanid, snäkid, pähklid.. Meil oli suur võiku, banaanid ja makakad. Makakaid süüa ei saand, sest kahvlit polnud. Ja muidugi läks suureks võõrkeelseks vadistamiseks ka. Et mu hispaania keelega ei ole just kõige hiilgavamad lood siis ma lihtsalt istusin ja mõtlesin ja olin.

Alla minek oli oodatust hõlbum, et Mei ja Enok meid olid mäest alla jooksma õpetanud (see ei ole põlvedele nii ränk) siis olime musjöö Talpsepaga all esimesed. Ja kohe rääksid kõik külmast õllest ja nii siirdusimegi esimesse õllekasse. Maitses ikka hästi küll. Kui juba tundus, et kohe kohe saab koju ära, siis muidugi sattusid veel hispaanlased parkimisplatsil jutusoonele ja terve sõbralik kamp mulises veel pool tundi, meie olime juba kooma ja une vaheolekus selleks ajaks. Ei saanudki aru kuidas lõpuks linna tagasi saime. Muidugi autost välja hüpates jooksime kiirelt Mercadonasse, et head ja paremat osta.

Õhtuks oli plaanitud veel saksa Marcuse sünnipäevapidu, kellel isegi kink oli ostetud aga no kaks laipa norskasid selle peo küll maha...

Järgmine nädal jälle mäkke

Kirjutan siin ja jällegi läheb üks karnevali rongkäik akna alt mööda, mille pasunistid ja väiksed trummipõristajad teead sellist mürglit, et oma mõtteidki ei kuule. Ma arvan, et see on tänase päeva jooksul vähemalt kolmas tuur neil siin juba. Naljakad inimesed ikka, kujutage ette kui teie peaksite tervelt kolm nädalat, igal hommikul käima juuksuri juures, siis kosmeetikus ja siis ennast tunnikese kostümeeerima. Ja siis tegema mingit ajuvaba tralli mööda tänavaid. Mina ei kujuta seda hästi ette. Lisan siin veel pildid meie linna peafallerast, Marta Reglero, kes on siin kõige suurem staar praegu... Siin meie akna all on üks linna kõigeaktiivsematest Fallase telkidest. Nad ei lärma ja ei pauguta mõistuspäraselt vaid täiesti sõgedalt. Lisaks on selle Fallase üks kõige ängistavamaid osasid hommikune desperta ehk äratus. Siis koguneb salk peoneere otse sinu akende alla ja kukub paugutama. Mitte paugukaid vaid ikka pomme. Kahju, et autosignaalisüsteemide tootjad ei ole sellise nätakaga harjunud ja nii kisendavad siin akna all autod nagu väiksed tited. Fallas on sõge ja mulle see ei meeldi. Lisaks käib selle pidustusega siin kaasas no nii sõge kulutamise ja restimise ja raiskamise mentaliteet, mida on veidi võõõras vaadata. 3 miljonit eurot lihtsalt õhku lasta on päris palju raha. Ilutulestik on muidugi võimas aga võimas ilutulestik viis päeva järjest on juba päris võimas absurd. Lisaks veel muidugi mascleta ja seda kolm nädalat jutti.

Väikeste koerte öö

Neljapäeval esimese Märtsi õhtul esines meie linnas Yann Tiersen band. Õhtu ei olnudki niivõrd iseäralik, iseäralik oli pigem selle lõpp.. aga iga asi omal ajal. Kontserti toimumiskohaks oli "greenspace", mis on natuke rockcaffe moodi koht, vanas laohoones. No siuke imesuur hall, päris mitme omasuguse seas pikas rivis Avenida del Puerto ääres. Mis on võib-olla pooletunnise jalutuskäigu kaugusel meie kodust.
Kontsert ise muidugi viibis oma hispaaniaviiasakustunnikese. Õnneks üle tee barrio baaris oli tinto de veranot ja elu oli lill. Yann Tierseni "Amelie" filmimuusikat teame vist kõik aga no tema teistest tegudest ei ole just liiga palju kuulda. Tundus, et päris suur osa publikust ka ei osanud kohe midagi oodata ja arvata. Kuid ega kotsert kokkuvõttes pettumust ei valmistanud. Yann tõmbas poognaga kitarri, nii et jõhvid puruks ja vahetas poole loopealt viiuli kitarri ja siis lõpuks lõõtsa vastu. Nii et teatrit oli. Muusika oli rohkem kui eksperimentaalne, isegi pisut ufokas.
Aga alles koduteel juhtus päeva nael. Leidsime tänavalt ühe imearmsa koerakutsika! Ei ema isa olege nüüd hästi rahulikud, koju ma seda peni seekord siiski ei viinud, kuigi natuke ikka tahtsin küll. Oli siuke hirmus rõõmus tegelane, vänderdas ja mängis ja lippas mis hirmus. Siin on muidu kõik suured koeraarmastajad, lippavad ikka igasugu krantside ja vantsidega ringi ja tänavad on nende krantside ja vantside junne paksult täis. Aga siis korraga imeilus kutsikas keset öist tänavat ja ihuüksi mängimas autode vahel. Natuke muidugi mängisime tüübiga, no teisiti ei olnud lihtsalt võimalik, ta ju ise jooksis kohe jalgade ümber ja hüppas. Kopsisime seal uksele ja saime vastuseks ainult mõmina... Siis proovisime kaks korda ärajalutamistaktkat ja kutsa läks mõlemal korral ikka sama ukse taha. Nii et sammusime koju ja lubasin, et lähen hommikul vaatama, kas kuts ikka tänaval. Naljaks oli tõik, et just olin Ineselt küsinud, et kas tal on koer ja saanud vastuseks, et ei ole aga tahaks:) nii et kodu oli ka kohe pakkuda. Paraku oli kuts juba oma kodu leidnud hommikuks... ma olin ikka natuke kurb küll.

Muchas besos de Valencia

See on Kristiina päevaraamat, alustatud Valencias, Hispaanias, Justo Vilari tänavas, neljanda korruse rõdul, neljanda märtsi õhtul, kahetuhande seitsmendal aastal.
Olgu kohe öeldud, et see ei saa olema mingine Õssi öökapiraamat, korraliku eestikeelega ja kauni kujundliku tekstiga. Kui otsid seda, siis tasub kindlasti vaadata Jaanus Piirsalu blogi, tema on minu lemmikkirjutaja. Aga siin katsun ma anda ülevaate tegudest, mis ma siin teen ja asjadest, mida laias ilmas kohtan. Olge lahke ja lugege...

Ja kassnaise nimi on Urmo sulest ja natuke mind on ka seal sees...

Vaencias on sõda

Õnneks siiski mitte päris sõda, vaid poolhullunud valencialaste sõda mõistuse ja vaikuse vastu. Meil kõib siin Las Fallas. See on üks ütlemata sõge leiutis. Asja kogumõnu kohalike jaoks on tänavatel asju õhku lasta. Igapäev õhatakse linna keskväljakul mõistusepäratu kogus püssirohtu-- ja kui te nüüd mõtlete, et see on ilutulestik, siis eksite rängalt. See on ainult tulestik, mille eesmärk on on teha kõrvulukustavat lärmi. Ja nagu sellest veel vähe oleks sütutab see muidugi ka väikeste, suuremate ning minu suurimaks hämmastuseks ka vanaemade-vanaisade lõumamaise temperamendi lõkkele. Ja nad täiesti mõnuga kogunevad perekonnitu tänavale ja lasevad paugukaid. Nii et need mürtsatused kõlavad siin ma arvan iga 10 sekundi järgi. Täielik sõda. Ja enamasti on paugukad selle kõige kohta pisut liiga pehmelt öeldud. Käredamad kärgatused ikka kliristavad aknaklaase ja panevad piirkonna autode signaalid närviliselt kiljuma. Ma arvan, et ka minu tänasele postitusele saab saatuslikuks siin rõduääre all toimetav la grande familia, kes on oma paariaastastele lapekestele terve pakitäie paugukaid ja rakette ostnud ja nüüd lammutavad. Muidugi on üks noorhärra ka adrenaliinist täiesti üle keenud ja lihtsalt röögib. Nad ei pea ka paljuks sellise pisema ja süütuma raketi tulejoa seest läbi jooksmist ja üksteist paugukatega taga ajamist. Arusaamatu. Vaikselt siin mõtlen kohalike käest uurida, et kui paljud tegelased siin ona jäsemeid küljest lasevad Fallase ajal. Eks siis kirjutan, kui targemaks saan. Aga siin ei paista keegi üleüldse mingist ohust mitte kui midagi taipavat. Plikad paugutavad ja issid emmed naeratavad uhkus hinges.. ikkagi minu laps. Eile rannas jookmas käies tuletasin käbedalt hädaabi numbrit meelde, kui mingine viieaastan plikatar näppude vahel rakketi püüdis põlema panna ja see kohe kuidagi ei tahtnud minna... Kohe mõtlesin, et kõrvalt kohvikust saab jääd, kuhu preili sõrmed kiirabi ootama panna. Sellel hetkel läks õnneks ja kiirabi polnudki vaja.
Ja paraku ei ole see ainult tänane üritus vaid meeldiv vahepala siestale tervelt 19 päeva jutti. Tänasega on minul, rahuarmastaval eestlasel veel kannatada 15 päeva! Ja ma arvan, et paar nädalat efterspilli sinna järge. Nii nüüd olen siin rõdupeal istunud ja "melu nautinud" tervelt tunni ja enam ei jaksa. Vaatan et olen juba hakanud musjöödele all tänaval eestikeelset sõimu lennutama tundub, et minu taluvusepiir on selleks puhuks ületatud.