Väikeste koerte öö

Neljapäeval esimese Märtsi õhtul esines meie linnas Yann Tiersen band. Õhtu ei olnudki niivõrd iseäralik, iseäralik oli pigem selle lõpp.. aga iga asi omal ajal. Kontserti toimumiskohaks oli "greenspace", mis on natuke rockcaffe moodi koht, vanas laohoones. No siuke imesuur hall, päris mitme omasuguse seas pikas rivis Avenida del Puerto ääres. Mis on võib-olla pooletunnise jalutuskäigu kaugusel meie kodust.
Kontsert ise muidugi viibis oma hispaaniaviiasakustunnikese. Õnneks üle tee barrio baaris oli tinto de veranot ja elu oli lill. Yann Tierseni "Amelie" filmimuusikat teame vist kõik aga no tema teistest tegudest ei ole just liiga palju kuulda. Tundus, et päris suur osa publikust ka ei osanud kohe midagi oodata ja arvata. Kuid ega kotsert kokkuvõttes pettumust ei valmistanud. Yann tõmbas poognaga kitarri, nii et jõhvid puruks ja vahetas poole loopealt viiuli kitarri ja siis lõpuks lõõtsa vastu. Nii et teatrit oli. Muusika oli rohkem kui eksperimentaalne, isegi pisut ufokas.
Aga alles koduteel juhtus päeva nael. Leidsime tänavalt ühe imearmsa koerakutsika! Ei ema isa olege nüüd hästi rahulikud, koju ma seda peni seekord siiski ei viinud, kuigi natuke ikka tahtsin küll. Oli siuke hirmus rõõmus tegelane, vänderdas ja mängis ja lippas mis hirmus. Siin on muidu kõik suured koeraarmastajad, lippavad ikka igasugu krantside ja vantsidega ringi ja tänavad on nende krantside ja vantside junne paksult täis. Aga siis korraga imeilus kutsikas keset öist tänavat ja ihuüksi mängimas autode vahel. Natuke muidugi mängisime tüübiga, no teisiti ei olnud lihtsalt võimalik, ta ju ise jooksis kohe jalgade ümber ja hüppas. Kopsisime seal uksele ja saime vastuseks ainult mõmina... Siis proovisime kaks korda ärajalutamistaktkat ja kutsa läks mõlemal korral ikka sama ukse taha. Nii et sammusime koju ja lubasin, et lähen hommikul vaatama, kas kuts ikka tänaval. Naljaks oli tõik, et just olin Ineselt küsinud, et kas tal on koer ja saanud vastuseks, et ei ole aga tahaks:) nii et kodu oli ka kohe pakkuda. Paraku oli kuts juba oma kodu leidnud hommikuks... ma olin ikka natuke kurb küll.