No olen mina alles saamatu bloogija... Aga paraku on viimasel ajal olnud küll rohkem lugemist kui kirjutamist, tänud Eesti poliitikale.
Vist jäi jutt kunagi katki, kui olime minemas Andaluusiasse luusima. Sellest vist on
musjöö Talpsep pikalt ja laialt kirjut
anud. Aga asi käis nii: 5 aprillil võtsime auto, Lancia Musa, ja panime ajama. Õnneks ei saanud mu hirmud, nagu ma peaks olema selle auto ainuke juht, kaugeltki kinnitust. Sest peale 150 km külavaheteid ja äärmiselt alatuid kommentare kõrvalistmelt andsin juhtimise no kiirelt üle. Matkasime kümme päeva jutti ja nägime oi kui palju ilusaid kohti. Pool reisi sõitis tagaistmel ka Thomas Ameerikast. Ja nüüd on täiesti kindel, kust tulevad maailma muinasjutud...
Edasi võõrustasin oma vanemaid, kelle kiirvisiit oli igati tore ja aknad said ka pestud. Aitäh. Kuigi nüüd vaatan, et hakkavad teised jälle räbuseks kiskuma, ei tea kas tuleks uusi lennupileteid otsima hakata.
Aprilli lõpp läks paraku uudiste lugemise ja närveldamise peale. Igaljuhul sain nüüd täiesti aru, miks väliseestlased Esto päevi korraldasid ja miks mõned inimesed ennast ameeriklaseks peavad, kuigi on näiteks hoopis ungarlased, ja ei taha mitte kunagi enam oma okupeeritud kodumaale minna. Vat siis kui vähesest piisas.
Kaljuronimisest. Kui esimene kord seinale minnes oli juba nii nelja meetri peal nutt kurgus ja jalg värisemas, siis õnneks see läks üle. Natuke harjutasime kukkumist ja siis sai siiski selgeks, et kuhugi kukkuda ei ole. Aga samas jäid ikkagi mõned rajad vallutamata. Paraku on täiesti selge, et seinal ei jää miski enamasti jõuetuse vaid ikka rohkem hirmu pärast tegemata. Samas, kui vaadata prouade kabariite, kes on maailma parimad, tuleks ikka väga rangele dieedile minna. Natukese aja eest otsutasin peale kuut söömise järgi jätta, kuid siine elustiil lubab söömist piirata alles kell kuus hommikul. Nii, et kell ei ole veel ikka kuus saanud. Kui saalis ronimine muutub lõpuks jube tüütuks, muudkui üritada ronida neid kohti, millest enne ei ole üle saanud, ja muudkui uuesti üritades on seda kindlam, et kunagi ei saa ka, siis looduses, kaljul ronida, on hoopis teine tunne.
Siit tunnisõidu kaugusel sisemaal Bunolis on jõekanjon, kus leidub igasuguse raskusastmega ettevalmistatud radasid. Paar nädalat tagasi ostsin los pies de gatos ja Bunoli me sõitsimegi. Kui neid seinu seal nägin, siis olin kohe kinel, et võtan terve päeva ainult päiksest ja vaatan lilli, liblikaid. Õnneks lõpuks ikka proovisin ja oli hoopis tükis lihtsam ja huvitavam kui saalis. Tegime esimeseks kohe umbes 18meetrise raja ja imekombel õnnestus mul vist olla kõige kiirem. Tõtt öelda oli selles muidugi suur osa Pjotrekil, poolakal, kes julgestades mind ikka kõvasti ülespoole vinnas ka. Aga rada 6b sai tehtud. Ja oli ikka päev tehtud küll. Olgu see ka öeldud, et juures oleval pildil hüppab vette täiest võõras mees.Rohkem ei ole paraku saanud natuurasse ronima minna, kuna lõppude lõpuks pean veidike õppima ka.
Hetkel on peaaegu kogu koolitööle kuuluva aja vallutanud Jardineria y paisajismo projekt, ehk siis maastikuarhitektuur. Õnnetuseks sattusin ma kampa kahe poolakaga. Eks ma kohe mõtlesin, et eks see ikka riskantne temp ole aga proovisin kordki eelarvamustest üle olla. Asjatult paraku. Nüüd päädivad meie kõik kokkusaamised väikeste plahvatustega. Jube kui kirjuks on võimalik ühte asja ajada. Ja no tore küll, kui saad oma meelest hirmilusa joonisega hakkama ja siis tõmbab poolakas selle oma arvutisse ja teeb selle omameelest ilusaks. Kurb tunne on. Aga õnneks pole neil selle projekti jaoks üldse aega ja olen viimased päevad suht segamatult tööd teha saanud. Pagana põnev on ikka ka.
Hispaania keele eksam on teisipäeval. See saab kardetavasti olema üks masendavamaid kogemusi. Ja päheõppimist selle eksami tarvis ei taha ma veel ettegi kujtada. Kolmapäeval on maastikuprojekti hindamine. Pärast seda muutuvad asjad segasemaks, sest siis tulevad päevakorda ammu unustatud ained nagu animatsioon ja muud asjad, mis praegu on kõrvale lükatud. Animatsiooni lõputööks peame Kauriga kahasse joonistama ühe 40sekundilise filmikese. Algul mõtled, et no mis see siis ära ei ole. Aga paraku tuleb selle 40 sekundi jaoks joonistada vähemalt 600 joonistust, mis kontekstis tundub astronoomiliselt suur arv. Nii, et seda siis ilmsalt teeme tähtajast hoolimata terve juuni. Vast on siis vähemalt tulemus tore. Stsenaariumit praegu ei reeda.
Õnneks ei lase ligi hiiliv suvi ja ilusad ilmad just eriti pikalt morjendada tegemata tööde pärast. Peale kahenädala eest antud lubadust, et nüüd käin igal hommikul v.a erijuhud alati igakord koguaeg hommikuti ujumas, on suu nurgad ikka ja aina ülespoole kiskunud. Täna näiteks käisin rannas tervelt kaks korda. Aga nüüd olen põlenud ka. Täna katsetasin lohe lennutamist. See lohe polnud selline kirju klounipildiga vaid 2meetrise siruulatusega tõsine lennuk. Et täna oli ka suht tormine oli õppimine väääga eeruline. Lõpuks sain siiski enamvähem aru kuidas see käib aga järgmisel hetkel o
li suud, silmad, kõrvad liiva täis ja pidu selleks korraks läbi. Juba tahaks uuesti. See peaks olema ka eelsoojendus kit-surf kursusele, mida tahaks tegema minna peale 8ndat juunit..
Pilt sellest, kuidas meie linna inimestele meeldib hullupööra saia süüa... Saia vahel peab olema tükk juustu ja tükk sinki. Parematel võileivameistritel käib sinna ka tortilla de patata. Täiesti normane on päevasele matkale näiteks võtta kaasa 4 sellist hiiglaslikku saia.
Ja teine pilt sellest, kidas nad puhtust ei armasta. Õnneks on see pildistatud erijuhul... Käimas oli parasjagu las fallas ja pilt on tehtud placa de Ajuntamentol, kus parasjagu oli lõppenud masclet´a. Vahel tundub, et siin on prügi maha loopimine riikik sotsiaalprogramm, sest prügindusega ja tänavapesundusega saab ikka juba paraja kamba ära toita.
