Reekviem macile

Minu arvuti on jälle katki. Vist on ikka kõvaketas omadega õhtal. Esimene kord keeras asi hapuks Aprilli keskel, siis ootasin kuu aega plaati et asja parandada. Siis kui plaat lõpuks spaaniasse jõudis, hakkas väikse turtsumise peale tööle loomulikult. Narr loom. Teinekord oli täpselt siis kui viimane nädal koolis käimas ja loomulikult kõige kiiremad ajad. Siis Kaur ravis teda mingi diskiga paar päeva. Jälle hakkas tööle. Täna hommikul oli esimene format c minu valduses eales olnud arvutis. Olin ikka kohe päris õnnelik, macile sai minu nimi ja puha. Paraku paari tunni pärast oli jälle pidu läbi ja ekraan sinine. Nüüd parasjagu annab jälle elumärki aga ega teda vana kavalpead tea. Ju ta ikka vaikselt õhkab uue kõvaketta järgi. Hispaanias on aga võimatult ahned kompuutri müüjad. Kui Eestis normaalne inimene vahetab sul kõvaketta tasuta ära, kui selle tema käest ostad, siis siin tuleb selle 15 minuti eest maksta teine kõvaketas juurde. Ahned rumalad kompuutrimehed.

Jérica

Ronisime jälle. Sedapuhku pisut teises paigas. Seekord tuli üle tunni sisemaale sõita, veidi teises suunas, kui Buńoli. Kaasas oli Kaur, Pjotrek ja Patric. Jukka sõitis teisipäeval ära, nii et teda polnud. Jérica ise oli täisesti kasside linn, kes suht närbis olekus tänavatel jõlkusid. Sürr oli seik, et esimesest panaderiast väljusid otse meie silme all meie ronimisõpetajad Ponsid. Musjöö Pedro Pons on bouldering´i (jõunipp, mis ronimise asemel kujutab endast enamasti ainult kätte abil kalju küles hüppamist) maailmameister mingist ajast. Nüüd on ta ilmselt lihtsalt proff ronija. Siis siirdusid nad parasjagu Borealile reklaamfotosid tegema. Meile näitasid nad lihtsamad rajad ette ja sinna me siirdusimegi.
Ronimiseks oli koht ideaalne, jõgi voolas all, vulin oli kõrvus, hommikupoole oli üks kalju varjus, õhtupoole teine. Radasid oli igasuguseid ja mustmiljon. Valisime muidugi selle järgi, mis ikka lihtsam tundus. Seekord olin mina esimene, aitähh Patric. Alt köiega ronimine käib minu psüühikale ikka tugevalt üle jõu aga õnneks suutsin jalgade värisedes üles. Teised minu järel ka. Järgmine rada oli pehmelt öelda raskem. Siis sain mina juba ülevalt köiega ronida ja oli see tõttu lihtsam, närvitsemine kukkumise pärast jäi ära. Suur osa selle raja läbimise aust läheb muidugi Patricule, kes mind julgestades mu sisuliselt üles tõmbas. Teised olid tublimad ronijad.
Peale teist seina ujusime all jões. Jõgi Jéricas oli tublisti tummisem kui Buńolis, rohkem vett ja puha. Parasjagu külm ka. Peale ujumist ei viitsind tegelikult enam keegi halligi liigutada aga ikka läksime teisele poole kõrgema seina suunas. See ei olnud tark mõte, rada, mille valisime oli suht pikk, arvatavasti ligi 25 meetrit ja motti polnud kellelgi. Pjoterk proovis ja jõudis ligi kolmandiku ronida, siis proovis Kaur ja edasi ei jõudnud, lõpuks proovis Patric ka, tema suutis ühe aasa võtta kõrgemale minna aga ei rohkemat. Nii jäigi meidt üks punane karaini kaunitar seinale kõlkuma.
Et sellest linnakesest ei käi just iga veerad tunni tagant rong Valenciasse vaid pigem iga kuue tunni tagant, sealjuures viimane kell 18.27 siis oli kindel plaan kindlapeale rongile jõuda. Enne muidugi tapas ja õll. Kohalikus väääga barriobaaris proovisime süüa sepia mune. Ilmselt ühed kõige jälgemad asjad elus mida olen suhu pistnud. Hoidke ennast selle eest.

Buńol vol 2

Eelmisel nädalavahetusel käisime Bunolis ronimas, viiekesi: Kauri, Patricu, Jukka ja Pjotrekiga. Pjotreki köie ja ekspressidega muidugi. Enne ronimist otse loomulikult mekutasime kiriku vastas maailma parimat boccadillot, mida pidi seekord ootama näiteks 40 minutuit. Ei ole ikka nii et viskad saia valmis vaid täis resto:). Kaljuvahele läksin ma jälle väikse värinaga hinges ja mõtlesin jälle kord, et ma olen küll valmis ainult päikest võtma. Ronisime jälle seda sama 6a või 6b seina "soojenduseks". Nii vähemalt noored kuked arvasid, enne kassijalgu kivi külge panemist. Pärast väristasid säärt seina peal ja higstasid. Ma värisesin ka aga nagu ka eelmine kord sain sein siiski üles ilma suuremate allaandmismeeleoludeta. Edasi võtsime teise seina, ja sinna läks Jukka esimesena. Värises aga sai üles. Ja väga tubli oli, sest kui mina järgmisena proovisin käis see ikka üle jõu. Patricule käis ka. Kaur sai patuga pooleks ja teisel korral siiski üles ja Pjotrek, vana geko, lihtsalt lippas ka korra üles alla. Ja oligi õhtu käes. Käisime korra baarist läbi ja siis rongi. rong oli nii täis, et mahtusime vagunite sissepääsu ette. Ja põrandal pikutades läks 50 minutit rongisõitu nagu oleks näinud und...

Patric

Pjotrek

Jukka

Kaur

Mina ise

Todo mi vida estoy esperando el viento

Minu elu veel ei ole ainult tuule ootamine. Küll aga tean, et Luidjal näiteks puhub täna tuul 7-9 sõlme, El Saleris ainult max 6, mis on ikka tibatilluke ja ühelgi lohesurfaril suunurki kõrva taha ei tõmba.

Käisime eelmisel nädalal kitesurfi kursustel: mina, Kaur ja Jukka. Jukka on musjöö Helsinkist. Kaur ja Jukka olid enne rannal lohe lennutanud ja Jukka on lumelaudur ja sõbra mökkis veelauaga paadi järgi lohisenud. Nii, et talle oli see kõige lihtsam. Kaur vast muidu sitke. Mina olen siin rannas aint ühe korra lohe lennutanud ja siis olid pärast küll suud silmad liiva täis, sest ugeva tormi tõttu ei olnud see just lihtsamate killast. Õpetajaks oli kohalik inglisekeelne õpetaja Milo, loomulikult hispaanlane, kes ülikoolis elektriasja õppind aga nüüd juba kaks ja pool aastat lihtsalt surfar olnud. Tore mees muidu...

Aga asi käis nii... Kolmapäeval oli lõpuks asi nii kaugel, et ilmateade lubas El Saleri 14 sõlme tuult, mis pidi just ideaalne olema. Läksime randa ja oligi tuul. Kõigepealt alustasime väikse lohega ja üritasime seda kontrollida. See oli suht tuim ja aeglane riistapuu. Esimese korra kohta sain hakkama küll. Siis võtsime suurema lohe, nii umbes 6 m2 pinnaga C-kite ja lennutasime seda. Polnud ka hullu. Aga, et Kaur ja Jukka jagasid juba enne matsu, siiis loomulikult said nemad kahepeale ühe lohe ja mina lasin kolm tundi jutti üksi täie auruga. Siis ronisime vette aga vees oli selle kotti õhus hoidmine juba täiesti teine teema. Ja pealegi kukkus tuul täitsa alla ja pakkisime kodinad kokku. Et kaasas polnud halligi joodavat olime seal rannal tublisti kuivanud. Kimasime El Saleri baari ja jäime kohe esimesest õllest kenakesti purju. Pärast esimest päeva tundus õpetaja ka igati adekvaatne, paraku lõpuks ma seda enam ei ütleks.

Teine päev oli laupäev. Mina olin ennast esimesel korral juba veidi haigeks külmetanud. Läksime randa, Jukka lippas esimesena vette ja kui ta sealt välja tuli hakkas tuul juba alla kukkuma. Et meie käsututses oli väike kite siis tuli selle õhushoidmiseks kurja vaeva näha. Kauril õnnestus veits paremini ja mul eriti mitte. No õpetajal olid sõnad push ja pull ka segi, mis asja muidugi ei hõlbustanud. ta arvas küll et ta õpetab mind sealt 30 meetri tagant kõvasti röökides aga paraku ei jõudnud lainete mühinast eriti midagi rohkemat minuni. Õnneks hakkasime peagi tulema ka.

Pühapäeval oli meil juba viimane võimalus, sest Jukka sõidab minema täna ja esamspäevast asjadepakkimist ei olnud kusagile lükata. Sõitisme randa, tuult oli 15 sõlme, mis päeva jooksu veits nõrgenes ja siis jälle tugevnes. Aga jama selles, et pühapäeval terve ilma inimesed ju kogunevad randa. Ja inimeste vahel lohet lennutada on ohtlik, mis ohtlik. Et mina ei olnud eelmistel päevadel just käpp olnud seal vees bodydragi tegemas pidin mina muidugi ootama, et inimesi vähemaks jääks- nii selgus pärast Jukka jutust. Et musjöö kartis et ma ei saa hakkama. Aga no kuulge ega ma selle pärast talle ei maksnud, et saada rannas oodata. Ja nii ma siis istusin ja vaatasin kaldalt, kuidas Kaur ja Jukka oma esimesed triibud tegid. Kindlasti on kolm inimest grupis vees tegutsemise päevaks liig, mis liig, sest inimeste liikumis kiirus vees on null, eemalt õpetada ei saa ja lohe üleval hoida on ka raskem, siis peab seda kogu aeg üles aitama. Ja kui teoreetiliselt peaks ta ise sealt kuidagi üles tulema, siis meil küll teooria praktikas ennast ei tõestanud. Siis kui järg minuni jõudis olid juba inimesi vähem ja tuul ka väiksem. Siis lasi õpetaja mul veel korra vees omadega ummikusse joosta. See tähedab seda, et lohe kukkus vette ja laine käis kaarega üle pea ja kobisin sama mornilt veest välja. Ja ootasin jälle... Siis mingi hetk võttis tüüp mu käsile. Tuli muga kaasa ja näitas mulle ette need täpsed liigutused, mis tegema pidin ja ütles kõrva ääres, kuidas asi käib. Siis ta arvas, et peaksin seda pagana liigutust ikka rannal lihvima... Nii ma siis lihvisin, kuni õhtu oli käes ja tuult polnud enam võtta. Nii, et minu esimene triip jääb tulevikumuusikaks. Vast ei ole see maailma raskeim asi, mida elus teha. Tahaks küll lainetel lennata.

Kui enne arvasime, et peame ikka Talpsepaga igaühele oma varustuse ostma, siis praegu vaatame siin ühte komplekti. See tähendab seda, et Kaur on ööl ja päeval netis ja vaatab, mina elan kaasa. Kahekesi on alguses igaljuhul nutikam seda asja õppida, üks aitab lauda vees kätte tuua, teine proovib. Igaljuhul arvan nüüd, et kui tuleks algaja siis oleksin küll natuke parem õpetaja kui Milo, sest tean, mis temal puudu jäi. Aga vast ei läinud isu ära. Ja YouTubeist videote vaatamine on selle ala kõige parem reklaam... Tahaks juba ka osata