Jérica

Ronisime jälle. Sedapuhku pisut teises paigas. Seekord tuli üle tunni sisemaale sõita, veidi teises suunas, kui Buńoli. Kaasas oli Kaur, Pjotrek ja Patric. Jukka sõitis teisipäeval ära, nii et teda polnud. Jérica ise oli täisesti kasside linn, kes suht närbis olekus tänavatel jõlkusid. Sürr oli seik, et esimesest panaderiast väljusid otse meie silme all meie ronimisõpetajad Ponsid. Musjöö Pedro Pons on bouldering´i (jõunipp, mis ronimise asemel kujutab endast enamasti ainult kätte abil kalju küles hüppamist) maailmameister mingist ajast. Nüüd on ta ilmselt lihtsalt proff ronija. Siis siirdusid nad parasjagu Borealile reklaamfotosid tegema. Meile näitasid nad lihtsamad rajad ette ja sinna me siirdusimegi.
Ronimiseks oli koht ideaalne, jõgi voolas all, vulin oli kõrvus, hommikupoole oli üks kalju varjus, õhtupoole teine. Radasid oli igasuguseid ja mustmiljon. Valisime muidugi selle järgi, mis ikka lihtsam tundus. Seekord olin mina esimene, aitähh Patric. Alt köiega ronimine käib minu psüühikale ikka tugevalt üle jõu aga õnneks suutsin jalgade värisedes üles. Teised minu järel ka. Järgmine rada oli pehmelt öelda raskem. Siis sain mina juba ülevalt köiega ronida ja oli see tõttu lihtsam, närvitsemine kukkumise pärast jäi ära. Suur osa selle raja läbimise aust läheb muidugi Patricule, kes mind julgestades mu sisuliselt üles tõmbas. Teised olid tublimad ronijad.
Peale teist seina ujusime all jões. Jõgi Jéricas oli tublisti tummisem kui Buńolis, rohkem vett ja puha. Parasjagu külm ka. Peale ujumist ei viitsind tegelikult enam keegi halligi liigutada aga ikka läksime teisele poole kõrgema seina suunas. See ei olnud tark mõte, rada, mille valisime oli suht pikk, arvatavasti ligi 25 meetrit ja motti polnud kellelgi. Pjoterk proovis ja jõudis ligi kolmandiku ronida, siis proovis Kaur ja edasi ei jõudnud, lõpuks proovis Patric ka, tema suutis ühe aasa võtta kõrgemale minna aga ei rohkemat. Nii jäigi meidt üks punane karaini kaunitar seinale kõlkuma.
Et sellest linnakesest ei käi just iga veerad tunni tagant rong Valenciasse vaid pigem iga kuue tunni tagant, sealjuures viimane kell 18.27 siis oli kindel plaan kindlapeale rongile jõuda. Enne muidugi tapas ja õll. Kohalikus väääga barriobaaris proovisime süüa sepia mune. Ilmselt ühed kõige jälgemad asjad elus mida olen suhu pistnud. Hoidke ennast selle eest.