Matkal Berniasse

Möödunud laupäeval käisime matkal siit 100 kilomeetrit lõunas. Matkaseltskonnaga pidime kokku saama Mestalla (Valencia jalgpallistadion) juures hommikul kell kolmveerand üheksa. Mind siin tabanud magamishaiguse valguses tundus see enam kui kahtlane. Raske oli aga üles siiski saime ja kiire hakkas ka nagu tavaliselt. Isegi nii kiire, et meeles oli küll kaasa võtta laar totellinisid aga kahvel nende söömiseks oli niivõrd tilluke ja mõtetu julla, et see jäi koju tortellinisid tagasi ootama. Kui meie keel vestil kohtumispaika jõudsime oli kohal pool gruppi, mis muidugi on selle riigi ajaarvestust arvestades ka täiesti suurepärane ja ennekuulmatu asi. Paraku ei moodustasid ka selle varajast inimeste grupi preili belgiast ja teine Saksamaalt, nii et ei ole midagi uut siin päikese all. Tubli 50 minutit hiljem asusime teele, pakkisime ennast Kauriga musjöö Joani sidrunisse ja sõit võiski alata. Mina muidugi ahhetasin teve tee, sest see maa siin linnadest väljastpool on midagi täiesti tavatult ilusat ikka. Esimest korda siin maanteel liigeldes sain teada, et ka siin kogutakse kiirteel sõitmise eest maksu.

Jõudes mäe jalamile oli kell saanud pool üksteist. Eestlase mõitus muidugi tahtis kohe kannatamatult ülespoole rühkima hakata. Aga hispaanlase mõistus ei tahtnud seda mitte. Neil oli aega küll ja ilmselt sellist sõna nagu kannatamatu nende keeles kah ei esine. Nii istuseinegi ja vaatasime kuidas üks bocadilla teise järel seljakotist prouade-härrade kõhtu vonksas.

Küla mäejalamil tegeles väga aktiivselt ühe isevärki vilja kasvatamisega. See vili oli natuke nagu ploom ja natuke nagu pirn, hiljem saime teada, et vilja nimi on nispero?! Kaur asrvas heaks ühe sellise vilja ka härrastelt ära varastada ja nii sain ka mina maitse suhu. Oli hapu ja toores aga selgelt perspektiivikas:) Aga vili viljaks huvitav oli hoopiski see, et terve org oli tihedalt kaetud suurte kasvuhoonetega, mis olid puude kaitsmiseks kas päikese või tuule või mõlema eest, ei saanudki sotti. Ja vot neid kasvuhooneid nähes saad tegelikult aru, mida tähendab orgaaniline arhitktuur. Lisan siin ka ühe pildi nendest kasvuhoonetest, mis nagu ämblikuvõrgud maapinna kohal hõljusid.

Nii kui hispaanlastel oli matkasuss jalga tõmmatud asusimegi teele. Eesmärk oli jõuda 900 meetrit kõrgemale 1129m kõrguse Bernia mäe tippu. Juba autos mulle tundus, et ega ma ikka papist poistega ei ole tulnud. Üks tädi muudkui jahvatas, kuidas talle ikka mäed meeldivad ja kuidas ta iga nädal vähemasti korra seal kas jalutamas, ronimas või jooksmas!!! käib. Ja loomulikult võttis too sama Maria ka kohe rivi etteotsa ja hakkas tempot tegema. Ja tempo oli proual korralik. Kohati mulle tundus, et äkki olemegi kampa sattunud valel nädalavahetusel ja tegu on hoopis jooksutrenniga, aga ei. Inimesed jalutasid ajasid seltskondlikku juttu ja ei olnud neil häda midagi. Mul oli küll jube raske. Eriti hull oli veel see tunne, et ei tea kas nüüd lasevadki terve päeva sellise hooga. Õnneks nad seda siiski ei teinud ja ootasid isegi teisi järgi. Tervelt pool gruppi meist tuli ikka kohe täiesti teise tempoga. Matakepp ühes ja võiku teise käes. Minu pääästis arvatavasti asjaolu, et seljakotti mul lihtsalt veel pole ja olimegi ainult Kauri tuliuue väikse tipukotiga.

Mägi oli selline, et kui tõusma hakkasime siis seda mäge kohe näha polnudki, alles poole pealt hakkas paistma. Ja eemat nägi ikka kole hirmiäratav välja ka: meie poole jäid viimased 150 ainult paljas kaljuseinad. Õnneks ülespoole jõudes paistis ikka, et natuke eemalt saab ilma julgestuseta ka ronida. Ja ega ma päris mina ise ei olnud sealt üles rühkides-- pulss 190 ja jalad all tuterdamas, kohati ilmselt ka neljakäpukil. Vaade oli hingematvalt ilus aga seda vaadata polnud palju mahti. Ikkagi oli piisavalt jube. Lasteeksursiooniga ikka sinna ei läheks, sest kohati oli meetrilaiune rada ikka täitsa karniisi peal. Kõige hirmsam koht oli üks kaljunukk, millest tuli sõna otseses mõttes üles ronida, kümme küünt kaljusse ja üles. Asja tegi palju hirmsamaks see, et mõlemal pool ronitavat rada oli nii paarikümnemeetrine tühjus. Sellel hetkel ilmselt värisesid mul jalad ka all, sest Kaur ütles, et mu silmis oli väga hirmund pilk. Ja Eesti naine on ju muidu stoneface. Aga kuidagimoodi saime me kõik siiski ilma inimkadudeta tippu välja. Kauril vist polnud häda midagi nagu juuresolevalt pildilt paistab. Tipus muidugi läks hirmsaks söömiseks. Saiad, apelsinid, banaanid, snäkid, pähklid.. Meil oli suur võiku, banaanid ja makakad. Makakaid süüa ei saand, sest kahvlit polnud. Ja muidugi läks suureks võõrkeelseks vadistamiseks ka. Et mu hispaania keelega ei ole just kõige hiilgavamad lood siis ma lihtsalt istusin ja mõtlesin ja olin.

Alla minek oli oodatust hõlbum, et Mei ja Enok meid olid mäest alla jooksma õpetanud (see ei ole põlvedele nii ränk) siis olime musjöö Talpsepaga all esimesed. Ja kohe rääksid kõik külmast õllest ja nii siirdusimegi esimesse õllekasse. Maitses ikka hästi küll. Kui juba tundus, et kohe kohe saab koju ära, siis muidugi sattusid veel hispaanlased parkimisplatsil jutusoonele ja terve sõbralik kamp mulises veel pool tundi, meie olime juba kooma ja une vaheolekus selleks ajaks. Ei saanudki aru kuidas lõpuks linna tagasi saime. Muidugi autost välja hüpates jooksime kiirelt Mercadonasse, et head ja paremat osta.

Õhtuks oli plaanitud veel saksa Marcuse sünnipäevapidu, kellel isegi kink oli ostetud aga no kaks laipa norskasid selle peo küll maha...

Järgmine nädal jälle mäkke