Läätsesupp

Selle supi keetsime siin esimest korda kokku Vabariigi aastapäeval. Kasutasime valmistamisel Raivo õpetussõnu ja isiklikku intelligentsi... tegelikult ka vist veidi kokaraamatut ka, nii et intelligentsile suurt ruumi ei jäägi. Siin kohal pean igati vajalikuks selle supi tegemise printsiibid ära märkida.

Kõigepealt peab poest ostma läätsesid. Meile siin ostame Lentejas Rapidas ja teeme ühe korraga kilosest pakist ära vähem kui poole. Kõigepealt tuleb läärtsesid pisut pesta ja siis nii umbes pooleks tunniks likku panna. Siis tuleb koorida mõistlik ports porgandeid. Panin nii umbes kolm parajat porgandit, teinekord vist panin tiba rohekm ja kohe oli parem ka. Porgandit praadisin võiga ja koos sibulaga. Kui see ports oli valmis, siis panin need koos läätsedega keema. Edasi praadisin suitsupeekoni ja kallasin peale tomatipasta. Peekoni rasv ei tee kellelegi head ja selle võib enne tomatipasta lisamist ära kallata. Kogu kremplile lisan tavaliselt ühe kuivatatud cayenne pipra kauna ja pipart ja palju soola ka. Kui tundub et peekon ja tomat on ka valmis saanud siis valan need sinna suurde potti, kus keevad läätsed ja porgandid ja sibul ja sool ja vesi. Ja siis tahab kogu kupatus veel korra läbi keetmist ja ongi valmis. Lääts peab pehme olema, umbes nii pehme nagu hernes ja porgand peab ka paras olema. Vahest kui suppi veel jagub ja supist on kopp ees, siis sobib see käma ka pastaga super hästi.

Hoiatuseks olgu öeldud, et siis saab seda rooga nii palju, et seda peab veel home ja ülehomme ka sööma. Aa ja see ei ole ka väga seltskondlik söök, kuid vähemalt on nüüd teada, kust tulevad arvukad peeru naljad Eesti rahvakultuuri.

Matkal Berniasse

Möödunud laupäeval käisime matkal siit 100 kilomeetrit lõunas. Matkaseltskonnaga pidime kokku saama Mestalla (Valencia jalgpallistadion) juures hommikul kell kolmveerand üheksa. Mind siin tabanud magamishaiguse valguses tundus see enam kui kahtlane. Raske oli aga üles siiski saime ja kiire hakkas ka nagu tavaliselt. Isegi nii kiire, et meeles oli küll kaasa võtta laar totellinisid aga kahvel nende söömiseks oli niivõrd tilluke ja mõtetu julla, et see jäi koju tortellinisid tagasi ootama. Kui meie keel vestil kohtumispaika jõudsime oli kohal pool gruppi, mis muidugi on selle riigi ajaarvestust arvestades ka täiesti suurepärane ja ennekuulmatu asi. Paraku ei moodustasid ka selle varajast inimeste grupi preili belgiast ja teine Saksamaalt, nii et ei ole midagi uut siin päikese all. Tubli 50 minutit hiljem asusime teele, pakkisime ennast Kauriga musjöö Joani sidrunisse ja sõit võiski alata. Mina muidugi ahhetasin teve tee, sest see maa siin linnadest väljastpool on midagi täiesti tavatult ilusat ikka. Esimest korda siin maanteel liigeldes sain teada, et ka siin kogutakse kiirteel sõitmise eest maksu.

Jõudes mäe jalamile oli kell saanud pool üksteist. Eestlase mõitus muidugi tahtis kohe kannatamatult ülespoole rühkima hakata. Aga hispaanlase mõistus ei tahtnud seda mitte. Neil oli aega küll ja ilmselt sellist sõna nagu kannatamatu nende keeles kah ei esine. Nii istuseinegi ja vaatasime kuidas üks bocadilla teise järel seljakotist prouade-härrade kõhtu vonksas.

Küla mäejalamil tegeles väga aktiivselt ühe isevärki vilja kasvatamisega. See vili oli natuke nagu ploom ja natuke nagu pirn, hiljem saime teada, et vilja nimi on nispero?! Kaur asrvas heaks ühe sellise vilja ka härrastelt ära varastada ja nii sain ka mina maitse suhu. Oli hapu ja toores aga selgelt perspektiivikas:) Aga vili viljaks huvitav oli hoopiski see, et terve org oli tihedalt kaetud suurte kasvuhoonetega, mis olid puude kaitsmiseks kas päikese või tuule või mõlema eest, ei saanudki sotti. Ja vot neid kasvuhooneid nähes saad tegelikult aru, mida tähendab orgaaniline arhitktuur. Lisan siin ka ühe pildi nendest kasvuhoonetest, mis nagu ämblikuvõrgud maapinna kohal hõljusid.

Nii kui hispaanlastel oli matkasuss jalga tõmmatud asusimegi teele. Eesmärk oli jõuda 900 meetrit kõrgemale 1129m kõrguse Bernia mäe tippu. Juba autos mulle tundus, et ega ma ikka papist poistega ei ole tulnud. Üks tädi muudkui jahvatas, kuidas talle ikka mäed meeldivad ja kuidas ta iga nädal vähemasti korra seal kas jalutamas, ronimas või jooksmas!!! käib. Ja loomulikult võttis too sama Maria ka kohe rivi etteotsa ja hakkas tempot tegema. Ja tempo oli proual korralik. Kohati mulle tundus, et äkki olemegi kampa sattunud valel nädalavahetusel ja tegu on hoopis jooksutrenniga, aga ei. Inimesed jalutasid ajasid seltskondlikku juttu ja ei olnud neil häda midagi. Mul oli küll jube raske. Eriti hull oli veel see tunne, et ei tea kas nüüd lasevadki terve päeva sellise hooga. Õnneks nad seda siiski ei teinud ja ootasid isegi teisi järgi. Tervelt pool gruppi meist tuli ikka kohe täiesti teise tempoga. Matakepp ühes ja võiku teise käes. Minu pääästis arvatavasti asjaolu, et seljakotti mul lihtsalt veel pole ja olimegi ainult Kauri tuliuue väikse tipukotiga.

Mägi oli selline, et kui tõusma hakkasime siis seda mäge kohe näha polnudki, alles poole pealt hakkas paistma. Ja eemat nägi ikka kole hirmiäratav välja ka: meie poole jäid viimased 150 ainult paljas kaljuseinad. Õnneks ülespoole jõudes paistis ikka, et natuke eemalt saab ilma julgestuseta ka ronida. Ja ega ma päris mina ise ei olnud sealt üles rühkides-- pulss 190 ja jalad all tuterdamas, kohati ilmselt ka neljakäpukil. Vaade oli hingematvalt ilus aga seda vaadata polnud palju mahti. Ikkagi oli piisavalt jube. Lasteeksursiooniga ikka sinna ei läheks, sest kohati oli meetrilaiune rada ikka täitsa karniisi peal. Kõige hirmsam koht oli üks kaljunukk, millest tuli sõna otseses mõttes üles ronida, kümme küünt kaljusse ja üles. Asja tegi palju hirmsamaks see, et mõlemal pool ronitavat rada oli nii paarikümnemeetrine tühjus. Sellel hetkel ilmselt värisesid mul jalad ka all, sest Kaur ütles, et mu silmis oli väga hirmund pilk. Ja Eesti naine on ju muidu stoneface. Aga kuidagimoodi saime me kõik siiski ilma inimkadudeta tippu välja. Kauril vist polnud häda midagi nagu juuresolevalt pildilt paistab. Tipus muidugi läks hirmsaks söömiseks. Saiad, apelsinid, banaanid, snäkid, pähklid.. Meil oli suur võiku, banaanid ja makakad. Makakaid süüa ei saand, sest kahvlit polnud. Ja muidugi läks suureks võõrkeelseks vadistamiseks ka. Et mu hispaania keelega ei ole just kõige hiilgavamad lood siis ma lihtsalt istusin ja mõtlesin ja olin.

Alla minek oli oodatust hõlbum, et Mei ja Enok meid olid mäest alla jooksma õpetanud (see ei ole põlvedele nii ränk) siis olime musjöö Talpsepaga all esimesed. Ja kohe rääksid kõik külmast õllest ja nii siirdusimegi esimesse õllekasse. Maitses ikka hästi küll. Kui juba tundus, et kohe kohe saab koju ära, siis muidugi sattusid veel hispaanlased parkimisplatsil jutusoonele ja terve sõbralik kamp mulises veel pool tundi, meie olime juba kooma ja une vaheolekus selleks ajaks. Ei saanudki aru kuidas lõpuks linna tagasi saime. Muidugi autost välja hüpates jooksime kiirelt Mercadonasse, et head ja paremat osta.

Õhtuks oli plaanitud veel saksa Marcuse sünnipäevapidu, kellel isegi kink oli ostetud aga no kaks laipa norskasid selle peo küll maha...

Järgmine nädal jälle mäkke

Kirjutan siin ja jällegi läheb üks karnevali rongkäik akna alt mööda, mille pasunistid ja väiksed trummipõristajad teead sellist mürglit, et oma mõtteidki ei kuule. Ma arvan, et see on tänase päeva jooksul vähemalt kolmas tuur neil siin juba. Naljakad inimesed ikka, kujutage ette kui teie peaksite tervelt kolm nädalat, igal hommikul käima juuksuri juures, siis kosmeetikus ja siis ennast tunnikese kostümeeerima. Ja siis tegema mingit ajuvaba tralli mööda tänavaid. Mina ei kujuta seda hästi ette. Lisan siin veel pildid meie linna peafallerast, Marta Reglero, kes on siin kõige suurem staar praegu... Siin meie akna all on üks linna kõigeaktiivsematest Fallase telkidest. Nad ei lärma ja ei pauguta mõistuspäraselt vaid täiesti sõgedalt. Lisaks on selle Fallase üks kõige ängistavamaid osasid hommikune desperta ehk äratus. Siis koguneb salk peoneere otse sinu akende alla ja kukub paugutama. Mitte paugukaid vaid ikka pomme. Kahju, et autosignaalisüsteemide tootjad ei ole sellise nätakaga harjunud ja nii kisendavad siin akna all autod nagu väiksed tited. Fallas on sõge ja mulle see ei meeldi. Lisaks käib selle pidustusega siin kaasas no nii sõge kulutamise ja restimise ja raiskamise mentaliteet, mida on veidi võõõras vaadata. 3 miljonit eurot lihtsalt õhku lasta on päris palju raha. Ilutulestik on muidugi võimas aga võimas ilutulestik viis päeva järjest on juba päris võimas absurd. Lisaks veel muidugi mascleta ja seda kolm nädalat jutti.

Väikeste koerte öö

Neljapäeval esimese Märtsi õhtul esines meie linnas Yann Tiersen band. Õhtu ei olnudki niivõrd iseäralik, iseäralik oli pigem selle lõpp.. aga iga asi omal ajal. Kontserti toimumiskohaks oli "greenspace", mis on natuke rockcaffe moodi koht, vanas laohoones. No siuke imesuur hall, päris mitme omasuguse seas pikas rivis Avenida del Puerto ääres. Mis on võib-olla pooletunnise jalutuskäigu kaugusel meie kodust.
Kontsert ise muidugi viibis oma hispaaniaviiasakustunnikese. Õnneks üle tee barrio baaris oli tinto de veranot ja elu oli lill. Yann Tierseni "Amelie" filmimuusikat teame vist kõik aga no tema teistest tegudest ei ole just liiga palju kuulda. Tundus, et päris suur osa publikust ka ei osanud kohe midagi oodata ja arvata. Kuid ega kotsert kokkuvõttes pettumust ei valmistanud. Yann tõmbas poognaga kitarri, nii et jõhvid puruks ja vahetas poole loopealt viiuli kitarri ja siis lõpuks lõõtsa vastu. Nii et teatrit oli. Muusika oli rohkem kui eksperimentaalne, isegi pisut ufokas.
Aga alles koduteel juhtus päeva nael. Leidsime tänavalt ühe imearmsa koerakutsika! Ei ema isa olege nüüd hästi rahulikud, koju ma seda peni seekord siiski ei viinud, kuigi natuke ikka tahtsin küll. Oli siuke hirmus rõõmus tegelane, vänderdas ja mängis ja lippas mis hirmus. Siin on muidu kõik suured koeraarmastajad, lippavad ikka igasugu krantside ja vantsidega ringi ja tänavad on nende krantside ja vantside junne paksult täis. Aga siis korraga imeilus kutsikas keset öist tänavat ja ihuüksi mängimas autode vahel. Natuke muidugi mängisime tüübiga, no teisiti ei olnud lihtsalt võimalik, ta ju ise jooksis kohe jalgade ümber ja hüppas. Kopsisime seal uksele ja saime vastuseks ainult mõmina... Siis proovisime kaks korda ärajalutamistaktkat ja kutsa läks mõlemal korral ikka sama ukse taha. Nii et sammusime koju ja lubasin, et lähen hommikul vaatama, kas kuts ikka tänaval. Naljaks oli tõik, et just olin Ineselt küsinud, et kas tal on koer ja saanud vastuseks, et ei ole aga tahaks:) nii et kodu oli ka kohe pakkuda. Paraku oli kuts juba oma kodu leidnud hommikuks... ma olin ikka natuke kurb küll.

Muchas besos de Valencia

See on Kristiina päevaraamat, alustatud Valencias, Hispaanias, Justo Vilari tänavas, neljanda korruse rõdul, neljanda märtsi õhtul, kahetuhande seitsmendal aastal.
Olgu kohe öeldud, et see ei saa olema mingine Õssi öökapiraamat, korraliku eestikeelega ja kauni kujundliku tekstiga. Kui otsid seda, siis tasub kindlasti vaadata Jaanus Piirsalu blogi, tema on minu lemmikkirjutaja. Aga siin katsun ma anda ülevaate tegudest, mis ma siin teen ja asjadest, mida laias ilmas kohtan. Olge lahke ja lugege...

Ja kassnaise nimi on Urmo sulest ja natuke mind on ka seal sees...

Vaencias on sõda

Õnneks siiski mitte päris sõda, vaid poolhullunud valencialaste sõda mõistuse ja vaikuse vastu. Meil kõib siin Las Fallas. See on üks ütlemata sõge leiutis. Asja kogumõnu kohalike jaoks on tänavatel asju õhku lasta. Igapäev õhatakse linna keskväljakul mõistusepäratu kogus püssirohtu-- ja kui te nüüd mõtlete, et see on ilutulestik, siis eksite rängalt. See on ainult tulestik, mille eesmärk on on teha kõrvulukustavat lärmi. Ja nagu sellest veel vähe oleks sütutab see muidugi ka väikeste, suuremate ning minu suurimaks hämmastuseks ka vanaemade-vanaisade lõumamaise temperamendi lõkkele. Ja nad täiesti mõnuga kogunevad perekonnitu tänavale ja lasevad paugukaid. Nii et need mürtsatused kõlavad siin ma arvan iga 10 sekundi järgi. Täielik sõda. Ja enamasti on paugukad selle kõige kohta pisut liiga pehmelt öeldud. Käredamad kärgatused ikka kliristavad aknaklaase ja panevad piirkonna autode signaalid närviliselt kiljuma. Ma arvan, et ka minu tänasele postitusele saab saatuslikuks siin rõduääre all toimetav la grande familia, kes on oma paariaastastele lapekestele terve pakitäie paugukaid ja rakette ostnud ja nüüd lammutavad. Muidugi on üks noorhärra ka adrenaliinist täiesti üle keenud ja lihtsalt röögib. Nad ei pea ka paljuks sellise pisema ja süütuma raketi tulejoa seest läbi jooksmist ja üksteist paugukatega taga ajamist. Arusaamatu. Vaikselt siin mõtlen kohalike käest uurida, et kui paljud tegelased siin ona jäsemeid küljest lasevad Fallase ajal. Eks siis kirjutan, kui targemaks saan. Aga siin ei paista keegi üleüldse mingist ohust mitte kui midagi taipavat. Plikad paugutavad ja issid emmed naeratavad uhkus hinges.. ikkagi minu laps. Eile rannas jookmas käies tuletasin käbedalt hädaabi numbrit meelde, kui mingine viieaastan plikatar näppude vahel rakketi püüdis põlema panna ja see kohe kuidagi ei tahtnud minna... Kohe mõtlesin, et kõrvalt kohvikust saab jääd, kuhu preili sõrmed kiirabi ootama panna. Sellel hetkel läks õnneks ja kiirabi polnudki vaja.
Ja paraku ei ole see ainult tänane üritus vaid meeldiv vahepala siestale tervelt 19 päeva jutti. Tänasega on minul, rahuarmastaval eestlasel veel kannatada 15 päeva! Ja ma arvan, et paar nädalat efterspilli sinna järge. Nii nüüd olen siin rõdupeal istunud ja "melu nautinud" tervelt tunni ja enam ei jaksa. Vaatan et olen juba hakanud musjöödele all tänaval eestikeelset sõimu lennutama tundub, et minu taluvusepiir on selleks puhuks ületatud.